Reisipäevik - magus-kirbed hetked
Killukesi Eesti reisilt 2022.
Lõpuks sai see teoks - üle mitme-setme aasta saime näha minu ema Saaremaal, üle vaadata Miku minimajad ja tema elamise-olemise ning taas külastada Priidu-Maria toredat suurt peret Keilas.
Teisipäev, 12.juuli - saabumine Pladiskisse, Maria-Priidu perel külas, Roberti sünnipäevatort; hotelli sissemölliminine ja ehmatus, et aktiivselt toimivad laksetiirud ümbritsesid hotelli pea igast küljest.
Kuna vahepeal oli tütre pere jõudsalt kasvanud ja meie, vanad, vanemaks jäänud, siis ööbisime lähedalolevas hotellis, et igaühel oleks oma puhkuse- ja iseolemise vajaduste eest võimalus parimal viisil hoolt kanda.
Teisel päeval peale saabumist otsustasime abikaasaga, et võtame asja rahulikult ja läbime stressivabas tempos esmalt oma hommikurutiiinid, sealhulgas pikk mõnus kiirkõnd. Millega me aga ei osanud arvestada, oli see, et üks meie armsatest lapselastest ootas meid kodus kolm tundi. Lihtsalt istus ja ootas ning ei olnud nõus isegi vahepeal mängima minema. Seda kuuldes valdasid mu südant kurbus ja rõõm käsikäes - kurbus, et laps nii kaua oodata sai ja rõõm tema sihikindluse ning püsivuse üle.
Neljapäev, 14.juuli - reis Miku minimajakesse vanaema Veera ning vanaisa Aleksandri külje all.
Reede, 15.juuli - Laulasmaa Veekeskus - kolmetunnine mõnulemine-turvamine supersoojas vees ja sellele järgnev totaalne kurnatus oli selgelt "too much" meie, vanakeste jaoks. Järgmine kord loodan, et võtame aja maha ja anname endale aega mõnusalt kulgemiseks ja kvaliteetajaks perega reisipäevade vahepeal.
Laupäev, 16.juuli - reis mere taha - Saaremaale.
Järgmine reis läks mere taha - Saaremaale - minu ema juurde, kes ühtlasi poiste vanavanaema. Saaremaal olid Robert ja Jakob ennegi koos perega seigelnud, kuid seekordne emast-isast ja väikevennakesest eemal ööbimine oli uus kogemus.
Saaremaale jõudes suundusime esmalt Angla tuulikumäele. Teel saime vihma ja rahet, kuid õnneks oli kohale jõudes ilm kuiv ja päike väljas. Tuulikumäel olid poiste lemmikuks vanad traktorid, millel võis vabalt ringi ronida ning kange, nuppe, rooli jms näppida.
Poisid on nii imehäst treenitud hambaid pesema, et ma iga kord imestasin ja imetlesin, kui hoolikalt nad seda isegi ema juuresolekuta tegid.
Õhtune koduigatsus, kaisujänese lahke annetamine vanemale vennale ja papa-Johni pluusitriipude lugemine.
Pühapäev, 17.juuli - Keskaja Elamustekeskus ja Aste-mamma marjamaa.
Hommikune ühine jalutuskäik Kuressaare südames. "Ta on ju MINU vanaisa." Poisid on super-jalutajad ja mõnusad nutikad kaaslased.
Keskaja Elamustekeskus. Rüütlite turvised ja relvastus olid poiste suur lemmik. Vibu- ja kiviheitemasinast laskmine, veeatraktsioonid, märkiheitmine-loopimine, mesilasvahast küünla meisterdamine, mündi sepistamine, Jakob võtab juhtimise üle ja giidist saab tema "töömees". Viga - piinakambrisse minek vastu minu sisetunnet ja Roberti hirm luukere ees ning üle keha värisemine. Jänkupoegade söötmine.
Mamma marjamaal nosimine - vaarikad, mustad ja punased sõstrad ning tikrid.
Õhtuse koduigatsuse leevendamine - kolmekesi ühes voodis kaisutades.
Esmaspäev, 18.juuli - tagasi mandrile; poiste uued voodid; minu nõme kommentaar - vajadus läheduse ja ühenduse järele Keitiga; tore matk Keila vanal raudteel Roberti ja Jakobi juhatusel ja õhtul Paldiskist Rootsi poole tagasiteel.
Kolm momenti, mida kahetsen: kui tegin Keitile nõmeda kommentaari - ei märganud, et see oli minu ühenduse- ja lähedusevajaduse traagiline väljendus; kui Robert ütles:"Ta on ju MINU vanaisa."; ning kui ma ei kuulanud sisetunnet, mis ütles, et ma ei sooviks Keskaja Elamustekeskuses piinakambrit külastada.


Kommentaarid
Postita kommentaar